17. märtsil paigaldati Eesti Maanteemuuseumisse ajaloolise Vati silla keskferm. Vati sild hakkab ühendama maanteemuuseumi väliekspositsiooni TEEAEG puhkeala ja ajaloolist teeruumi.
Vati sild on Eesti esimene terasest maanteesild, mis on ehitatud 1884. aastal ning remonditud ja restaureeritud aastatel 2009-2010.
Maanteemuuseumi välialade ekspositsiooni paigaldati täna Vati silla keskferm. Foto: erakogu
Enne Vati silla ehitamist oli Vati kõrtsi juures Päärdu jõel Silla–Poti maanteel ülesõiduks parv. Vigala majoraatmõisate omanik, rahva hulgas „pimeda parunina“ tuntud Bernhard von Uexküll käis tihti Jädivere mõisas aega veetmas. Legend räägib, et kord kojusõidul oli mõisahärra eriti kuraasis ja kui neljahobusetõld mürinal parvele tormas, ei pidanud kaitsepuud hoogu kinni ning kogu ekipaa˛ leidis ennast jõest. Kõrtsilised, kes kuulsid appihüüdeid, tõmbasid hobuse koos tõllaga veest välja. Pärast seda õnnetut kojusõitu lubas mõisahärra parve asemele kõva silla ehitada.
Järgmisel aastal ehitati jõele nahksild. Püsisilla ehitamiseni jõuti 1884. aastal. Ehitusettevõtjaks hakkas Tolli mõisa mölder Reinhold Eindorf. Kolmeavalise silla kaks äärmist sillet valmistati puidust ja keskmise, 19,9 meetrise ava metallfermid osteti Saksamaalt. Viimased toodi laevaga Pärnu sadamasse, kust need hobuvooriga Vatile toimetati. Killavoori aeti kogu Vati valla rahvas.
Et vana mõisnik oli tolleks ajaks juba päris pimedaks jäänud, korraldas ehitusasju tema poeg, kes oli tuntud laia eluviisi poolest. Nii juhtus, et pillerkaaride peale kulus ka osa silla ehitamiseks ette nähtud rahast, mistõttu tuli ehituskulusid kärpida. Siin leidis noor parun kavala väljapääsu – sild ehitati ettenähtust kitsam. Et isa asjast teada ei saaks, talutas poeg vana parunit, kui see uut silda oma käega katsuda tahtis, ühest käsipuust teiseni – mitte risti üle silla, vaid diagonaalselt. Vanahärra jäi tehtuga väga rahule. Sild avati suure peoga, kus vetejumalale ohverdati kaks pudelit kallist vahuveini.
Sild oli algusest peale tülikalt kitsas ning jäi liikluse tihenedes üha enam ajale jalgu. 1970. aastal Vati sild lammutati. Silla keskmine terasest avaehitus kasutati ära Vängla silla ehitamisel, kust see 1987. aastal maha võeti ja Läti külas üle Vigala jõe taas sillaks seati.
Kolmeavalise paekivisammastele toetuva silla üldpikkus on 67,2 meetrit ja laius neli meetrit. Novembris 2008 tõsteti ajaloolise väärtusega Vati terassilla ferm kaldasammastelt maha ja toodi Eesti Maanteemuuseumisse, kus see restaureeriti ja paigaldati TEEAEGA oma praegusele kohale.
Maanteemuuseum – koht, kus tee elab
Lisainfo:
Hille Lillemägi,
Eesti Maanteemuuseumi turundusjuht
Tel 797 0790, 5302 5373
hille.lillemagi@mnt.ee
http://muuseum.mnt.ee